Hopi indiaanlaste õpetuses tähendab liblikas inimese vaimset transformatsiooni.Kui liblikas roomab röövikuna mööda maad, siis näeb ta olemasolu tasandil vaid seda, mis on tema nina ees. Ühel hetkel saabub arengus aeg, mil ta asetub kookonisse ja elab täielikus pimeduses. Selles pimeduse hetkes leiab aset metamorfoos. Hopid usuvad, et ka inimese puhul on pimeduses viibimine eelduseks, et kogeda transformatsiooni. Olulisel kohal Hopi mütoloogias on ka fakt, et tõuk ei hakka enne kookonist välja murdma, kui ta on selleks valmis.Viimaks ilmub ta ilmaellu kauni olendina, ent ta ei tõuse kohe lendu. Ta istub sealsamas justkui luues sidet elu baaselementidega: veega,õhuga,tulega,maaga. Kui ta lõpuks lendu tõuseb näeb ta maailma palju-palju avaramalt.Sama juhtub ka inimesega, kes ärkab.

Kuidas jagada mõtteid,kehatarkust, hingehellust ja puudutada südameis äratundmisi, et pimedal aja valgust ja soojust ühiselt üleval hoida?

Märgata endas eksimisi varjude riiki ja  kokkutõmbavasse eraldusse. Leida üksteist inspireerides, oma sisemine valgusallikas ,et ka talvepimeduses rõõmu kogeda.
Rändan üha enam tundmatutel radadel ja see on teinud jälle kord elamise endas nii põnevaks. Mis seal salata teadmatuse raskust on seal ikka kuhjaga. Uued ressursid ilmutavad end isegi siis, kui ei kutsu ja paljastavad varjuderohkeid kannatuse mustreid. Kuidas nendega toimetada lubamises ja usalduses?
Pimedus on lähedane mõistetele piiramatus, mõõdetamatus. Määramatu sügavus, ei anna ennast nii lihtsalt kätte, jätab ruumi avastusteks ja üllatusteks. Annab infot tundmatusest tulenevate tunnete tundmiseks.
Perspektiiv, kõrgus, kaugus, avarus , erinevad tasandid ja suhtumine .Minu jaoks on väärtuslikuim osa eri tasanditel juhtuv dialoog. Dialoog eeldab, et üks pool kuulab ja mitte ainult sõnu. Selles kohas tekib loomisprotsess, kus algab olemusliku väljaselgitamine. See võtab aega ja tekitab vastupanu.
Mul on juba mõnda aega isu olnud seda rohkem uurida ja ühises aegruumis endast paremini sotti saada. Teineteisele toetudes lubada pehmeneda ja kukkuda oma loomulikku olemuslikku endasse, et leida see, mis toetab ja millega edasi astuda, et olla valgusallikaks kaaslastele ühises uusühiskondlikus väljakutses.
Loome mõnusaid olemisi.Harjutame lubamist endal olla koos teistega ja jätame "peab" tegemata. Pimeduse vaikne puudutus on retriit endaga olemiseks. Hiiumaa kauni looduse keskel, ühenduses kõigi elementidega nii sees , kui väljas. Toetamas yin yooga, “Open Floor” vabastav tants, vaikus, värske õhk ja metsarajad, soe saun ja kerge maitsev söök.

Alustame reedel kl. 17.00 ja lõpetame pühapäeval samal ajal. Retriit 130 ( -11.11) peale seda 150 Majutus ja toitlustus 100