Paus, mis muudab seda, kuidas me iseennast ja maailma näeme.
Mõnikord piisab ühest lausest, et avada uks, mille olemasolust me varem teadlikudki polnud.
Kõndisin tänaval, mõtlesin omi mõtteid ja ootamatult ütlesin häälega, "et mulle ei meeldi juba selle laulu seade"Ja samal hetkel tabasin ennast oma ootuse varjust. Mulle meeldib või ei meeldi!
See oli oodatud äratundmine. Ma polnud varem näinud nii selgelt seost meeldimise, mittemeeldimise ja ootuse vahel. Kuidas miski, mis näib esmapilgul lihtsalt minu eelistuse või tundena, võib kanda endas midagi enamat — vaikset eeldust selle kohta, milline miski peaks olema, kuidas see peaks mulle mõjuma või mida ma peaksin sellest saama.
Ja järsku oli see seal. Mitte teooriana, vaid elava kogemusena.
Me kõik märkame enda ümber inimesi, kes ütlevad: „Mulle meeldib.” „Mulle ei meeldi.” „Ma tahan seda.” „Ma ei taha seda.” Mõnikord tajume sellises hoiakus midagi pirtsakat, justkui peaks maailm pidevalt kohanduma inimese soovide ja ootustega. Olen ise nimetanud seda enda sees printsessi energiaks — seisundiks, kus sisemine soov muutub märkamatult mõõdupuuks, mille järgi kõike ümbritsevat hinnata.
Kuid selle äratundmise tõeline väärtus ei peitu teiste inimeste vaatlemises. See peitub hetkes, mil julgen sama pilgu enda poole pöörata.
Mitte selleks, et ennast süüdistada. Mitte selleks, et loobuda oma eelistustest või tunnetest. Vaid selleks, et märgata, mis toimub minu sees enne, kui ma oma tundest järelduse teen, hinnangu annan või selle järgi tegutsema hakkan.
Mis siis, kui tunne ei nõua kohe reaktsiooni?
Mis siis, kui ma võin märgata, et miski mulle ei meeldi, ja jääda selle tunde juurde ilma, et peaksin seda kohe õigustama või maailma selle järgi ümber kujundama?
Siin algab paus.
Paus ei ole tegevusetus. See ei ole tunnete mahasurumine ega püüd olla alati rahulik, mõistlik või heatahtlik. Paus on võimalus jääda hetkeks iseenda kogemuse juurde. Vaadata, uurida ja lubada nähtavale tulla ka sellel, mida ma esialgu ei märganud.
Mõnikord avastan ootuse. Mõnikord hirmu, abituse, vajaduse või vana harjumuse. Mõnikord lihtsalt selle, et olen midagi liiga kiiresti enda jaoks ära otsustanud.
Ja siis saan valida, kuidas edasi minna. '
Selleks on vaja kannatlikkust, et mitte kiirustada vastamiseni. See sõna ka mängib minuga viimasel ajal palju. Vastama küsimusele, väljakutsele, eeldustele,survele.
Uurimisjulgust, et vaadata ka sinna, kuhu esmapilgul pole mugav vaadata. Ning heatahtlikkust, et mitte muuta iga avastust uueks põhjuseks enda või teiste hindamisharjumuste ruumis.
Geenivõtmed ei ole infokogum või kõrvalised tegevused. Need on teadliku elu väga konkreetsed ja praktilised oskused. Võimalus näha ennast 64 erineval viisil teisiti.
GK võtmete teekond algab minu jaoks hetkest, mil automaatne reaktsioon muutub märgatavaks ja märkamisest sünnib valikuvabadus.
Me ei pea iga mõttega kaasa minema. Me ei pea iga tunde põhjal otsustama. Me ei pea oma esimest tõlgendust pidama kogu tõeks.
Saame õppida peatuma, uurima ja kuulama sügavamalt. Saame märgata mustreid, mis meid juhivad, ning avastada nende taga uusi võimalusi olla iseenda ja teistega.
See ei tähenda, et me enam ei eelistaks, ei sooviks ega ütleks „jah” või „ei”. See tähendab, et meie valikud saavad sündida suuremast teadlikkusest, mitte üksnes märkamatult tegutsevast ootusest. Muutus võib tõesti alata nii väikesest hetkest, kus kõnnid tänaval, ütled välja ühe lihtsa lause ja avastad äkitselt midagi, mida sa varem pole näinud ja see pöörab kõik jälle triksteri moodi pahupidi.
Ja annab võimaluse minna uuele seiklusele, mõtisklusele
märgates PAUSi võtta
UURIDES
KANNATLIKULT
HEATAHTLIKULT
Ja minu maailmas on nii, et viis kuidas ma seda maailma näen , muutub pidevalt ja selles avaldub OOTUSE varjust väljuv LAHTILASKMISE kingitus võimaldades staatilisel viisil maailmanägemusest väljudes TÄHISTADA iga võiksematki elu hetke.